image
image
Lotta sünd

Aasta oli 2011 ja novembrikuu algamas.

Ühel ööl ärkasin tundega,et ma tahan olla veel ühe lapsukese ema . See mõte oli pisut hirmuäratav. Tulemas oleks meie pere kuues lapsuke.

Ettevaatlikult rääkisin mõttest ka abikaasale, üritades meeleheilikult eemale suruda varem tehtud ühist otsust mitte enam lapsi saada

Peale paaripäevast mõtlemist oli ka abikaasa lapsesoov kindel...ja nuh, nagu järgnev ikka ja detsembri keskel olin juba enne arvatavat kuupuhastuse algust kindel järjekordses lapseootuses.

Ootus algas kohese isumuutuse ja pideva iiveldusega. Umbes 6 nädalal tundsin õudusega, et midagi on juhtunud. Tundsin seda sügaval oma hinges. Kuigi olin mõelnud võimalikult palju vältida arstivastuvõtte, oli nüüd ülioluline sinna pääseda. Polnud mingeid väliseid paha asja tunnuseid, ainult hingeline....

Arsti vastuvõtul selguski tõsiasi. Me olime ootanud kaksikuid,kellest üks oli loobunud. Kurb ,aga olin talle isegi tänulik selle tõsise otsuse eest. Ilmselt ma poleks suutnud olla nii hea ema neile kõigile.

Kuni 22 nädalani ei saanud süüa midagi muud peale toortoidu ja tee, iiveldus oli vägagi võimas ööpäeva ringselt.

Esimene ametlik Uhd uuring tõi kaasa mureraasu, ämmaemand avastas platsentas mingisuguse anomaalia. 10 nädalat hiljem selgus emakas olevat lisaplatsenta,mis asetses emakakaela serval.

Selleks ajaks oli rasedust juba 24 nädalat ja tõsine töö sünnituse ettevalmistamiseks käis minu peas. Valmistusin siis kõikideks sünnitusvariantideks samaaegselt ja kodusünnituse plaan sai kaugele lükatud :(. Meditatsioon,võimlemine, sisemised vestlused lapsukesega said igapäevaseks. Mingil hetkel sai võimust soov kogu protsess kellegi teise kaele saata, näiteks asi lõpetada keisriga. Oli palju muret ,pettumust ja võitlust iseendaga. Sisemuses aga kasvas teadmine, et ma pean selle ise ära tegema ja kellegi peale loota ei saa.

Abikaasa oli väga segaduses ja mina ise veel enam. 36 nädala uhd tõi kaasa rõõmusõnumi, lisasagar oli kasvanud kenasti eemale emakakaela servalt. Hetkega oli kõik otsustatud ühtäkki ja ühekorraga...

Sain kenasti kõik kokku lepitud ämmaemandaga. Anu tõi koju valmis juba vajalikud asjad ja arvestades minu suht kiireid sünnitusi oli stardivalmis ööl ja päeval...minus kogu aeg teadmine üksi sünnitamisest......

Leppisime lapsukesega kokku aja millal sündida See pidi olema reede õhtu ja võimalikult valutult Naiivitar ilmselt olin, aga... kokkulepped on asjad millest tuleb kinni pidada.Seega...

21.septembril läksin poegadega päevaunele, poisid jäid kenasti hetkega magama ja minul imekombel und ei tule.

Õrnalt jalutas kõhust läbi paha tunne,nagu tahaks kõhu lahti ajada ja iiveldus.Peast jõudis käia veel läbi mõte,kas olen söönud mingit musta puuvilja. Kümme minutit hiljem kogesin midagi väga vastikut ja võimast,mis mind täielikult läbi raputas..oksendasin, kõht läks lahti ja vappusin kohutavates kümavärinates umbes poole tunni jooksul. Kohutav kui palju on jama inimese sees. Jalad läksid nõrgaks ja hirm tuli peale,mis toimub. Ei tahtnud kellegile helistada ega liigset muret tekitada enne kui olen ise asjas selgust saanud. Selgus tuli Õrnad päevade moodi valud hakkasid kahe minutiliste vahedega alakõhust ja seljast läbi jooksma. Olin hämmingus. Nii õrnalt ja vaikselt, et ei osanud ma midagi arvata asjast. Mingit kasvavat valuaistingut, mitte midagi...ainult vaikselt tiksus ikka ja uuesti....

Helistasin abikaasale ja ämmaemandale teadustamaks olukorda ise veel vannutades neid mitte kiirustama ega paanitsema,sest nagu ei toimu midagi olelist.

Asjaolusid arvestades hakkasid nemad millegipärast väga kiiresti töölt meie kodu poole liikuma

Aega oli möödunud esimesest tundeaistingust 2 tundi. Käis kummaline plõks minu kõhus ja kiire püsttõusmine tõi kaasa sortsaka vett. Lambike minu ajus läks põlema! Ikkagi midagi ju toimub ! Taas vajalikud kõned..liikumine minu ümber läks aina kiiremaks ja minu sees aeg aina aeglasemaks...valude kasvu ei ikkagi kuskil pole . Teismeline poeg jõudis koju, tegime veel nalja tütrega:Meil täna Virsik. Poeg läks isa nõudel basseini täitma..mul polnud kuhugi kiiret .

Saatsin sõnumid suurele tütrele ja sõbrannadele...

Ühel hetkel,ilmselt oli see hetk kui emakakael oli täielikult avanenud, ajasin ilma mingi põhjuseta poja vannitoast välja ja tundsin kiiret vajadust päästa vanni. See oli nagu hädavajalik, mul valu polnud,pressi polnud...lihtsalt vajadus. Siis aeg seiskus, katsusin ise mis seisus on emakakael ka seda polnud, oli pisike peake kõrgel vaagnas. Ilma looteveekotti ja emakakela. Hetk ja aeg... kõik seisis...minu peas meeletu mõtete möll: nüüd!praegu!kohe! Ma olen üksi,mis ma teen,kuidas ma teen?!

Välisuks avanes ja sisse tuli abikaasa,kes küsis kas saab aidata.Ma raputasin pead,ta saatis poisid õue ja palus tütrel nõudepesumasin tühjaks tõsta. TA OLI KODUS.

Aeg läks käima: Ma sünnitan,nüüd ja kohe ja ma saan sellega hakkama!!!

Abikaasa lahkus vannitoast riideid vahetama,kui saabus press millega ma ei suutnud võidelda ning sündis peake. Hetk hingetõmbeaega ja sündiski mu lapsuke.

Turvaliselt vette..Tõmbasin pisikese jalgade vahelt enda ette. Keerasin nabanööri kaela ümbert ära. Tegin kombekohase kukerpalli vees ja vaikselt teineteisele otsa vaadates tõstsin nina veest. Üks õrn hingetõmme... suureks läinud silmad...ja juba ma tõstsin ta enda vastu. Minu õrna ja väikese, nii tibatillukese pesamuna.

Olime kahekesi vannitoas, meie tugivägi ukse taga..veel üks silmapilk kahekesi ja hüüdsin kaasale: Kumba sa tahad?

Kiired liigutused uksel ja segaduses isa ning veel rohkem segaduses tütar.

MEIL ON TÜTAR!!! Meil on pisike Lotta

Ma ei tea palju läks aega, ämmakas helistas , sõbranna helistas...kõik said teada,et lapsuke on õnnelikult saabunud minu sülle ja isa on kaitsva ringi meie ümber sulgenud Tulid õnnelikud veljed, kes muidugi lendasid õue ja karjusid sõna otseses mõttes uudist Kaasa saatis ukselt minema kogu selle lasteväe,kes kõik tulid loomulikult titte vaatama. Panin telefoni kinni naabrinaise kõnega,kes mind hulluks pidas ja kohe haiglasse käskis minna

Mina koos Lottaga mullis, mille ümber käis kibekiire elu...ja meie mulli seel...meil täiesti ükskõik,mis seal toimub. Hingates ühes rütmis elu poole ...

Platsenta on veel vaja sünnitada...proovisin wc-poti peal,ei sobinud. Tõusin püsti, palusin kaasalt kaussi. Kükitades kausi kohale sulpsatas platsenta kenasti välja.

Nüüd saabus hetk,kus tundsin oleva nii väsinud..tahtsin vastutuse nüüd kellegile üle anda ..värinad kehas ja jalgades hakkasid võimust võtma.

Sisse astus ämmaemand õigel hetkel ja võttis kogu asja oma kätte. Just sobivalt ja koduselt ja mõnusalt. Ohkasin...saan hetke hinge tõmmata.

Mehe ja ämmaka abiga pugesime voodisse. Õnnis hetk,olin kui korralikult peksa saanud. Kõik kohad olid pehmed. Samas olis ergas ja õnnelik.

Lapsuke soovis ainult sooja ja lähedust...väga-väga sooja ja väga-väga lähedust.

Anu pakkus kaasale kääre, et nabanöör läbi lõigata. Isa keeldus sidet meie vahel lõhkumast ja palus seda teha Anul

Platsena viidi külmutusse oma hetke ootama...

Telefonikõned,kõned,kõned..ma ei tahtnud kellegiga rääkida,tahtsin olla ja imetleda egoistlikult oma kätetööd. Ja seda ma tegin.

Algas meie ühine elu kuue lapse vanematena, kellest pesamuna Lotta oli viimane ja väga õrn-kallis.

 

Kogu protsess kestis 3 tundi, millest 15 minutit võiks nimetada aktiivseks sünnituseks,ehk vanniosaks Platsenta sündis u. 20 min hiljem.Üleliigne lisasagar väljus paar päeva hiljem,kui hakkasin mõtlema liiga suure erituva verehulga peale. Kasutasin Anu toodud rohtu, eelnevalt temaga telefonitsi nõu pidades ja rohu järgselt 15 min jooksul see tuligi. Poole rusika suurune täiesti platsenta. Märk sellest,et üks väike oli olnud olemas veel... Sünnitusjärgseks veidi varjupooleks võiks nimetada mitmeid päevi kestvad emaka kokkutõmbe valud. Need olid väga võimsad ja valulikud, tunnistan pisarateni valusad valud :( Kuid see oli ka ainuke pahupool kogu asjas.

Kokkulepped olid täidetud:reede,valutu ja üksi...kahekesi

Nüüd juba kolm kuud tagasi

 

Tagasi avalehele