image
image
Pärteli sünd

Pärteli sünd

 

See sünnituslugu saab väga väga pikk olema. Pean alustama kõige algusest, kuid kus see täpselt on? Sünnitusvalude algus? Raseduse algus? Ei, ikka päris alguses.

Kui me oma esimest last ootama jäime, olin üsna noor, 23-aastane. Sattusin Riinu tehtavasse rasedate joogavõimlemisse, mis väga palju avardas mu silmaringi ja üha rohkem meeldis mulle mõte kodusünnitusest, kuid olin siis nii noor ja ootasime mõlemad oma esimest last – rääkisime sellest küll põgusalt, aga sinna see jäigi, kuna kumbki meist ei teadnud, mida täpselt sünnituselt oodata, kui pikaks sünnitus läheb, kui valusaks need valud lõpuks ikkagi lähevad jne. Pärast esimese lapse sündi, mis lõppes meie jaoks väga dramaatiliselt, st üldnarkoosis erakorralise keisriga, valdasid mind pikalt süümepiinad ja kui aus olla, siis veel täna, 4,5-aastat hiljem on väike kibeduseokas südames, et meie esiklaps pidi nii karmi ilmaletuleku osaliseks saama.

Poolteist aastat hiljem, pere teist last ootama jäädes, unistasin kodusünnitusest, kuid mõeldes esimese sünnituse kõige mustemale stsenaariumile, pakkisin mõtte „karpi“ ja panin ära sügavale sahtlisse. Kui lisaks keisrikomisjoni tähtajale sünnitus 37+2 peale hakkas, olime pehmelt öeldes kergelt šokis. Pere teine poeg sündis 37+3, ööl vastu keisrikomisjoni päeva kl 02:02. Kuna sünnitus venis taaskord väga pikaks, lapse südametoonid muutusid kehvaks ja mind suruti ikkagi poolselili voodisse, jäi laps sünnitusteedesse õlgadega kinni ja siia ilma tulek lõppes vaakumi abiga.

Pärast kahte hullumeelset sünnitust, tahtsin kolmanda lapse sünniks veel põhjalikumalt ette valmistuda. Lugesin raamatuid, käisin trennides, tegelesin endasse jäänud negatiivsete emotsioonidega, püüdsin endale andestada, et esimesed sünnitused ei olnud laste suhtes väga meeldivad. Kuna teine laps sündis õiget kanalit pidi, sain kinnitust, et mu keha on võimeline sünnitama ja üha rohkem ja rohkem olin kindel, et tahan kodus sünnitada. Keerutasin seda mõtet väga kaua oma peas, rääkisin teiste Riinu joogatunni naistega sellest võimalusest ja Riinu endaga, käisin ka Tallinnas ämmaemandaga kohtumas, et oma varasemad kogemused läbi arutada. Alles kaks kuud enne tähtaega olin valmis oma mehele selle mõtte kõva häälega välja ütlema, kuigi eks ta aimas seda juba isegi.

 

Esmaspäev, 5. august

Hommikul u 8:30st tundsin esimest korda, kui kõht kõvaks tõmbus ja selga pingetunne tekkis. Pool päeva olid valud 4x tunnis. Õhtul, kui abikaasa töölt koju saabus, mainisin talle, et võiks muru ära niita,  ja ise läksin sünnitusfilmi („Orgasmic birth“) vaatama. Filmi ajal korra huvi pärast vaatasin ka kella - valud käisid 5-6x tunnis kestvusega umbes 10 sekundit. Pärast filmi lõppu ütlesin ka Riinule, et terve päev on õrnad tuhud käinud ja hakkab vist looma. 21 paiku helistas mees ämmale ja leppis kokku, et viime suured poisid teisipäeva hommikul tema juurde, kuna miskit toimub. Keskööks aga vaibub kõik tegevus ja läksin ära magama.

Teisipäev, 6. august

Kella 3 paiku öösel ajasid valud une pealt ja otsustasin dušši alla minna. Pärast 30 minutit mõnusat lõõgastavat dušši, võtsin sooja riisipadja ja läksin uuesti magama, uinusin valudest hoolimata u 4:30 kuniks 7st valu mind uuesti äratas. Otsustasin vanni minna, 8st oli vesi juba jahe ja tulin vannist välja. Pakisin poiste asjad, sõime hommikust, saatsin mehe tööle ja läksin ise poisse ämma juurde viima. Autoga sõita oli päris huvitav kogemus, kohale jõudes ei suutnud ämm ära imestada, et poisid ise tema juurde tõin. Lapsed ilusti ämmale üle antud, muside-kallidega üle külvatud, tegime tsau ja sõitsin edasi raamatukogu poole. Mõtlesin, et viin käesolevad lasteraamatud ära ja võtan hunniku uusi, verivärske beebiga ei hakka kohe raamatukokku jooksma. Pere esiklaps on suur raamatufänn. Raamaturiiulite vahel uut lektüüri otsides, tõmbasid tuhud korraks tähelepanu endale, vaatasin veel ühele ja teisele poole, et kedagi ei ole ja toetusin riiulile. Pool tundi otsimist ja valimist ning suundusin raamatukogust välja. Autosse istudes mõtlesin, mis edasi teha - kas minna randa jalutama, basseini ujuma või hoopis koju. Kuna tuhud käisid üsna tihti, kuigi lühidalt, siis otsustasin koju minemise kasuks, sest autoga sõita pole teab kui mugav. Pärast ei saa ei edasi ega tagasi.

Koju jõudes hakkasin vaikselt toimetama – suurem osa vajalikke asju oli juba kabinetis kapi peal ootamas. Korjasin õunapuude alt õunad kokku, panin muusika mängima, riputasin köie treppiastme külge, valisin välja koogiretsepti, mida plaanisin õhtupoole teha. Puhkehetkedel istusin pallil ja tegin puusaringe. Vahepeal helistas mees, kes oli tööl oma asjad valmis saanud ja poodi jõudnud. Andsin oma ostusoovidest talle teada ja hakkasin edasi tegutsema– olin eelmise kuu aja jooksul internetist erinevaid pilte otsinud ja nendest plakatid teinud, st sinna pildid erinevate toetavate, jõuduandvate lausetega varustanud (a la usalda iseennast ja oma keha). Ka mehele tegin „nimekirja“, mida ta võiks tähelepanna ja teha ilma, et ma seda talle ütlema peaks (mida ma ise võiks sünnituse ajal temalt tahta). Kõndisin plakatid käes toas ringi ja kujutasin ette, kus ma võiks valutada ja ringi liikuda ning panin teibiga plakatid kinni (nt ahju külge, treppiastme külge köie juurde, vanni ümbrusesse, dušširuumi peegli peale – peegel on duššinurga vastas jne), kokku oli 12 plakatit ja kasutusjuhend mehele, mille kinnitasin köögikapiukse külge. Alates kl 11 võtsin igal täistunnil ka tera, et asi ikka edeneks. 12 paiku suhtlesin kiirelt ka Riinuga läbi FB ja leppisime kokku, et püüame võimalikult kaua kahekesi olla ja kui ma tunnen, et mul on teda nüüd vaja, siis helistan.

Kui mees u 14:30 koju jõudis, oli mul tuju väga hea. 15st hakkasime lõunatama, pärast mida vaatasime sünnitusvanni asukoha veel üle, mina hakkasin kooki küpsetama ja mees sünnitusvanni paika panema. Vann paigas, lasi selle ka poolenisti leiget vett täis. Kella 16st olid valud u 4-5min tagant kestvusega 15-20 sekundit. 17 paiku tegin valmis raudrohutee ja mees tegi valmis kange ingveritõmmise, mis pidi alaseljavalusid hästi leevendama. Sättisime ka ühe mõnusa pesa valmis elutuppa nurgadiivani ette maha – matid ja vatitekk, et põlvedel olek oleks võimalikult pehme.

Aga 18:30 paiku vaibus asi täitsa maha. Helistasin Riinule, kes pani mind valiku ette, et kas nüüd lähen puhkama või tahan sünnitustegevuse ülesse turgutada? Valin viimase, sest tahtsin, et sünnitus päris öö peale ei jääks. Riinu käskis terad sisse võtta ja õue korralikku tempokõndi tegema minna, minimaalselt tund aega. Nii kui kõne ära lõpetasin, hakkas kohe funki juurde tulema. Terad keele all, läksin trepist ülesse, kui valud võtsid ootamatult kiiresti tuurid uuesti ülesse. Kuid sellele vaatamata võtsime veepudeli kaasa ja läksime kõndima. Mööda maantee äärt suundusime metsa vahe teele, kust üsna kiiresti tagasi tulime, sest sääsed tahtsid mind elusalt vist nahka pista. Kõndisime siis mööda maanteed kiirel sammul, tuhu ajal seisime, toetasin mehe najale ja hingasin. Hea, et niimoodi seal tegutsedes, autoavariid ei põhjustanud, kõik möödasõitvad autojuhid vaatasid hämmeldunult. Minul muidugi nalja nabani. Viimasel lõigul ei pannud seda enam muidugi tähele, sest valud olid u 19:30st saadik täiesti arvestatavad. Pärast tunniajast kõndimist, tundsin, et ei jõua enam, läksime koju. Toas panin dressid selga, võtsin terad sisse ja läksin koduhoovi ringi kõndima. Tuhu ajal toetasin vastu puud või kiigeraamile, hoidsin ka sooja riisipatja seljal, mida mees käis iga natukese aja tagant toas soojendamas. 21:30-st helistasin Riinule, kuna tundsin, et nüüd võiks ta juba tulla ning läksime tuppa. Panin muusika mängima, kõndisin toas ringi, tuhu ajal toetasin diivanile ja mees tegi alaselja massaaži. Seekord olime targemad ka- kasutasime massaažiõli, teise lapse sünni ajal ei tulnud ise selle peale ja mingi hetk oli nahk nii õrn, et ma ei lubanud mehel isegi mõelda alaseljamassaažile, vajutas siis hoopis punkte hüppeliigese läheduses. Proovisin ka ingveritõmmist, aga see mulle ei meeldinud – esiteks päris kuivaks ei saanud lappi väänata, siis ei oleks sellest väga palju abi ja teiseks, kui märg oli, siis tilkus igale poole ja oli üsna ebameeldiv.

Riinu jõudis 22st meie juurde ja siis olid tuhud juba päris valusad. Mul oli just tuhu ja mees tegi alaseljamassaaži, kui Riinu mehe vahetuse üle võttis, aga esimene hetk, kui tema käed mu alaselga puutusid, oleks tahtnud karjatada, nii külmad olid need (alaselg oli mul üsna soe, sest hoidsin palju kuuma riisipatja seljal). Õnneks möödus see kiiresti ja edasi tiksusin vaikselt omas rütmis – kui midagi vaja oli, siis muudkui hõikasin ja keegi kohe tõi. Valud käisid üsna tihedalt, aga lühidalt. Proovisin köit, aga sellega ei olnud kuigi mõnus ja üsna kiiresti loobusin sellest. Mees pakkus süüa, aga mul ei olnud üldse isu, isegi juua peale vee ei tahtnud midagi. Olin nurgadiivani ette tehtud pesas põlvili, mees istus minu ees diivanil ja mina toetasin tema reitele. Riinu tegi massaaži. Selles asendis olin päris palju. Tuhude vahel rääkisin beebiga, julgustasin ja kutsusin teda meie juurde. Varsti läksin vahelduseks dušši alla ja mees katelt kütma, et sooja vett ikka jaguks. Kell 23 mõõtis Riinu dopleriga beebi südametööd, vahed olid 3-4 minutit, võtsin tera ja kõndisin ringi.

Kolmapäev, 7. august

00:30 kontrollisime taas beebi heaolu dopleriga, võtsin tera ja läksin vanni. Selleks ajaks olin ikka üsna väsinud juba, õues oli pime ja hakkas kerge ahastus peale tulema – oli hirmus palav, riisikotti ka enam ei tahtnud, akent lahti teha ka ei saanud, sest siis oli liiga jahe ja teistpoolt tuli mingit vingu sisse. Õnneks läksid vannis valude vahed pikemaks ja täitsa tukkusin pead vanni äärele toetades, valu ajal keerasin end kiirelt neljakäpukile ja Riinu masseeris alaselga. Mingi hetk tundsin, et vesi on jahe, saatsin Riinu meest kustuma, kuid mees hoopis magas elutoas diivanil. See hetk, kui Riinu mulle seda ütles, et olin esiteks hämmingus, siis vihane ja siis tahtsin hoopis nutta – olin nii väsinud ja tahtsin ka ju magada! Saime Riinuga kahekesi sooja vee vanni juurde laskmisega hakkama ja olin veel mõnda aega vannis. Peale 1,5h vannis olemist tulin välja, sest jahe hakkas ja siis läks kiiresti rajuks. 02:30 kuulasime dopleriga beebi südametööd, võtsin tera. Üsna kiiresti pärast seda oli korra nagu pressi tunne, igatahes erines see kindlasti eelnevatest tuhudest, aga kuna edasi läks vanamoodi, siis vist ikka oli valehäire või mina juba peast soe. Järgmised kaks tuhu olin püsti – rippuvas asendis mehe kaelas. Edasi olin jälle diivani ees põlvili ja mees diivanil ning valude intensiivsus järjest kasvas ja kasvas ja kasvas ning minu jõud muudkui vähenes ja vähenes ja vähenes, tundsin, et jõud vähenes kolm korda kiiremini kui sünnitus edenes. Valud olid nii intensiivsed, et nutt tuli juba peale, aga võtsin end kokku ja hingasin üle. Proovisin ise kahe sõrmega katsuda, kas pea juba on tunda, veel ei olnud ja see mõjus kuidagi muserdavalt – no võiks ju juba valgus tunneli lõpus paista! Kas tõesti ei mu meel ikkagi valmis kõigest lahti laskma ja olen nii kangekaelne, et blokeerin iseenda võimet kiiresti sünnitada? Peas tiirles see hetk nii palju erinevaid mõtteid – no kaua veel, mida me ometi mõtlesime, et ühe lapse veel tahtsime saada, never enam ei taha, kui siis ainult keisrilõikega- tsahh kõht lõhki, laps välja ja topitakse valuvaigisteid silmini täis ning ongi tehtud. Igasugu haledad mõtted peast läbi lastud, võtsin end kokku ja keskendusin praegusele hetkele. Valud muudkui kasvasid ja kasvasid, tundsin, kuidas mul on nii meeletult palav, korra käis peast mõte, et lähen kööki, võtan käärid ja lõikan juuksed maha, sest peal oli nii meeletult palav. Õnneks olid mu põlved ja jalad põlvili olemisest vedelad, kes teab, äkki olekski selle muidu ära teinud. Hull, kas pole? Mees pühkis külma märja lapiga otsmikku ja pead ning see leevendas natuke olukorda. Selleks hetkeks tegin nii kõvat häält juba, et hea, oma majas elame, muidu oleks naabrid vist küll politsei või kiirabi kutsunud.

3:10 järjekordne dopleriring, seekord tuli dopler juba õige madalale asetada, et südamelööke leida. See andis juba natukene lootust! Katsusin veelkord kahe sõrmega ja tundsin midagi sõrme all olevat. Kas tõesti? Valud olid juba nii tihedad, u 2 min vahega ja hääl oli küll karu oma. Toetasin jälle mehe reitele ise põlvedel olles ja läks meel uitama, olin nii omas dimensioonis, et läksin valuga kaasa, ei ole üldse reaalsuses ja nii ikka mitu mitu valu hoogu, kui järsku käis suur pauk, mis mind kui äratuskell, ülesse ajas. Esimese hooga ei saanud aru, oleksin nagu hüpnoosist ülesse äratatud, pea ja meel olid täiesti selged. Küsisin, mis see veel oli ja Riinu vastas muiates, vaevalt, et põis. Siis sain aru, et veed tulid (kahel esimesel sünnitusel tegid ämmakad looteveed lahti, sellepärast ka kerged segadus, kuna polnud seda varem kogenud). Terve meie pesa ja mehe jalad olid läbimärjad, varvastevahed lausa lirtsusid. Kell oli siis umbes 3:20.

Üsna varsti tuli esimene press, no lõpuks ometi. Kuidagi on nii, et pressid on minu jaoks palju talutavamad kui tuhud, sest valu kui selline on hoopis teises kohas ja teistsuguse loomuga. Võib-olla mängib rolli ka teadmine, et varsti-varsti on kõik möödas, kest teab. Aga see jube seljavalu oli läinud. Väike hingetõmbepaus ja jälle press. Riinu küsis mu käest, kas tahan, et mu laps sünniks vette, vastasin ruttu jah, mille peale sain vastuseks, et siis on viimane aeg vanni minna. Mees ja Riinu aitasid mu maast püsti, jalad olid ikka täitsa läbi, ja suundusime vanni poole. Nii kui põlvili vanni sain, tuli järgmine press (kuna Riinu ütles mulle ükskord külas käies ja sünnitusplaanist rääkides, et me ei pressi kaasa, siis tekkis hetkeks paanika, et mis ma nüüd siis teen, kuna haiglas pidi kaasa pressima, st kopsud õhku täis, lõud rinnale, põlved enda poole ja kolm korda pressida pressida pressida) ei osanud kohe midagi teha, Riinu vaatas mulle otsa ja hingas minuga koos ning edasi läks juba libedalt ega tulnud meeldegi, et peaks kuidagi teisiti seda tegema. Kolmas press tuli kohe sinna otsa (vahe oli põhimõtteliselt olematu), järgmise pressi ajal rääkisid abikaasa ja Riinu omavahel, millest mina kuulsin ainult ühte sõna ja see oli TEISTPIDI. Keerasingi end vupsti istuvasse asendisse, kuigi nagu ma pärast teada sain, tahtis Riinu, et end pepuga tema poole keeraks. Olin pepuga pesumasina poole ja Riinu ei saanud sealtpoolt kuidagi ligi. Aga mulle meeldis selles asendis isegi rohkem, kuna surve ei olnud nii tugev. Mees toetas kätega ja järgmise pressiga tuli peanupp nähtavale. Oli põletav kibe tunne, mida teise lapse puhul ei olnud. Riinu julgustas mind beebi pead katsuma - nii palju juukseid oli tunda vees hõljumas. Täiesti uskumatu tunne! Seitsmenda pressiga tuli pea ja saabus minu jaoks „pikk“ paus, mis kestis ju vaid umbes minuti ning kaheksanda pressiga libises ülejäänud keha lupsti vanni. See hetk oli meeletu vabanemise tunne ja peast käis läbi vaid mõtte: ongi kõik? Sirutasin käed vette ja tõstsin meie beebi omale rinnale, mees jooksis kööki kella vaatama. Kell oli 3:40! Rinnal olles nuttis tibu malbe häälega natuke aega, kuid jäi kiiresti vaikseks. Hoidsin oma käsi tema selja peal, mis oli paksult lootevõiga koos. Hetk hiljem pani Riinu saunalina peale ja nautisime koosolemist. Vesi oli ka peaaegu puhas. Olime mehega seitsmendas taevas ja ka Riinu oli väga õnnelik, sest teadis ta ju meie eelnevaid kogemusi väga põhjalikult. Mees otsis oma fotovarustuse välja ja tegime esimesed pildid. Riinu sättis meie jaoks elutuppa valmis väikese pesa. Mõne aja pärast, ca 15min hiljem tundsin, et külm hakkab ja tahtsin vannist välja tulla. Beebi tissumas, oli mul üks käsi vaba ja mehe toel tulin vannist välja. Jõudsin käia u 3m, kui lootekestad plärtsti maha kukkusid. Vaene mees, sai jälle koristada. Jõudsime oma mõnusasse pessa, kell oli 4 läbi ja õues hakkas juba valgeks minema. Rääkisime juttu, pildistasime ja nautisime üksteise seltskonda. Üsna varsti tundsin, et kõht on hirmus tühi, sõin ju viimati 12h tagasi. Palusin mehel lapse sünni päeva koogi lahti lõigata, kuid Riinu tahtis sünnituse enne korralikult ära lõpetada. Kontrollis nabanööri üle, see oli lõpetanud pulsseerimise ja oli juba täiesti valge. Jätsin tita pehmete linade vahele pikutama, mees tõi pesukausi ja tuli mulle selja taha toetuseks. Terve keha oli nii väsinud, eriti jalad, maast istuli asendist võttis päris palju jõudu, et pesukausi kohale kükkasendisse saada. Kuid nii kui kausi kohale sain, vulpsas platsenta imekergelt välja, ei teinud ma ise muud- ei pressinud, ei hinganud seda välja. Platsenta kausi tõstis Riinu kõrvale ja kontrollis lahkliha üle, mis oli terve, häbememokal oli ainult kerge marrastus, muidu paistis kõik korras olevat. Riinu sidus nabanööri kinni ja mees lõikas selle läbi. Järgmisena tõi Riinu beebikaalu, enne kaalumist pakkus silma järgi titale kaaluks 3800g ja kaalu vaadates ei suutnud ma ära imestada, tita kaalus 3875g. Ainult 75g eksis. Vaat, millised kogemused! Üritasime pikkust ka mõõta, panime kirja 52cm, mis võis olla väikese varuga. Nüüd võis sünnituse lõppenuks lugeda. Läksin uuesti tita kõrvale pikali, mees helistas oma emale, kes kuuldes uudist, et me kodus sünnitasime, oli täitsa šokis, ei osanud ei A-d ega O-d öelda. Proovisin ka oma vanemaid kätte saada, kuid tulutult. Riinu tegi endale kohvi ja hakkasime kooki sööma! Pärast koogi söömist hakkas mees koristama, naised jutustasid omavahel. Kell 6 ajas Riinu mind püsti ja käskis magama minna. Ajasin end püsti, käisin dušši all ära ja tahtsin hoopis kööki koristama hakata, Riinu seisis hämmeldunud näoga elutoas ja vaatas, mida ma hull naine teen. Andis mulle beebi sülle ja saatis meid teisele korrusele magamistuppa, tahtis kindel olla, et ma ikka voodisse lähen. Jätsime hüvasti!

Kolmapäev 07.08.2013 kl 3:40

3875g ja u 52cm

Apgar 10/10

Tagasi avalehele