image
image
Timmu sünnilugu

Algusest alates,

siis esimene sünnitus oli mul haiglas, konveierkogemus. Oli tavaline haiglasünnitus mitmete sünnitegevust takistava vahelesegamistega/lapse elu ohtu seadvate elementidega (haiglapersonaliga vaidlemine, et sünnitaja saaks, mida ta vajab (nt vesisünnitus, sobilik asend), KTGd, lootekoti avamine, nabanööri kohene läbilõikamine, kiirpressimisele sund, lapse vaktsineerimine, peale sünnitust veeni millegi süstimine jms.), kahjuks ka tüüpilise haiglapersonali suhtumisega, ehk siis kõik on targemad kui sa ise. Sellest ajast alates, kui mu esmasündinu sai ka kõik vaktsiinid ja seeläbi tal tervis halvenes (tugevad nahaprobleemid sh nahaallergia ja rahutus), hakkasin asja uurima ning mõistsin, mida ma enda ja oma lapsega olen oma teadmatusest teha lasknud ja milline väärkohtlemine „aitamise“ sildi all toimub. See šokeeris mind väga ning tekitas minus ka enesesüüdistuse perioode. Vaatasin peale seda enda sisse ja uurisin erinevaid kättesaadavaid materjale, mis on sünnitus tegelikult ja milleks on naine ja laps võimelised, võtsin vastu otsuse, et kui kunagi peaksin veel rasestuma, siis sünnitan kodus. Tõdesin, et vastutan oma ja laste tervise ning elu eest ise nagu elus on ka ette nähtud...

 

Planeeritud oli kodusünnitus ainult oma pere ringis. Mina ja mees koos. Tahtsin sünnitada ise. See oli mulle ka väljakutse. Olin endas kindel. Kui see plaan kuskil lekkis, siis oli hirmunud imestajaid palju, aga mind see ei heidutanud. Veidi häiris küll see hirmu lähenemine, aga korrastasin end sisemiselt ära stabiilseks. Ei arutanud eriti kellegagi.

Oluline on hoida lapse ja seeläbi pere energeetika puhas, mis aga kõrvaliste isikutega ei ole võimalik.
Eelnevalt olin end ette valmistanud, mida teha, milline on sünnitus ja mida ootan mehelt.
Selleks uurisin internetist teiste kogemusi, lugesin raamatuid nagu näiteks aktiivsünnitus, millest reaalselt kasutatav ainult väike osa. Lisaks käisime ka osades perekooli loengutes ja ühe korra sai käidud ka rasedate võimlemises/joogas. Iga kordselt tekkis mul suur neeruvalu, millegi pärast võttis mu keha teiste hirmude stressi endasse sünnitamise ees. Ei sobinud need loengud ja võimlemine, loengutest oli kasu, kuigi oleks saanud küsimusi esitada ka neti teel. Olen aga ülimalt tänulik nendele, kes mind nõustasid, kui mul olid küsimused raseduse, sünnitamise ja järelperioodi kohta.

 

Alguses mõtlesin, et võiks sünnitada suures mullivannis, aga mees laitis selle idee maha. Et liiga väike ja kõva ja talle raskesti ligipääsetav. Igatahes ma võtsin mehe nõu kuulda. Tellisime pehmepõhjalise suure sünnitusbasseini, mille sügavus oli rohkem kui 60 cm.
Hankisime juurde lisatarvikud nagu voolik, sinna sobilik otsik kraanile ning pump basseini tühjaks pumpamiseks. Täielik komplekt. Mehe tunnustuseks saab öelda, et see oli ainuõige valik üleüldse.


Mina tundsin end kindlalt ja teadsin, et see on see, mida ma tahan, vajan ja soovin. Muidugi ei olnud seda lihtne seletada mehele. Tema ka kartis, et miski võib minna nihu, jälle see hirmujutt. Ma aga ütlesin, et haiglas lisastressis võib tõesti midagi nihu minna, oma kodu on kõige turvalisem. (Loe huvitavat inglise keelset artiklit siit:
http://theunassistedbaby.com/general/why-you-may-trust-yourself-more-than-your-midwife-or-doctor/). Kuna mina olin sünnitaja, siis jäi nii nagu mina vajasin. Ise aga oleks soovinud mehelt rohkem entusiasmi või toetust. Samas tugev toetus oli, sest ka mees tegi ettevalmistusi selleks nii lugedes kui ka enda sees. Seda oli näha ja see oli kõva sõna.

Võimlemises ja raamatutes aga kirjeldab hingamisena nii vananenud tehnikaid, millest on aga edasi toimunud hüppeline areng. Kasutasin musta potentsiaaliga hingamist (see on tegelik jõud, mitte valguse sissehingamine), sinise tulega põletamist. Sünnitusel muuks mahti ei jäänud.

Tõmbad energiat enda seest (nagu must öine õhk), täpsemalt oma rakkudest sisse hingamise ajal ja välja hingamise ajal hingad sinna tagasi (rakkudesse ja läbi rakkude sisekosmosesse) ja kujutad ette, et sisse hingamisel paisud suureks nagu õhupall (nii kaugele avakosmosesse kui ulatub) ja välja hingamisel tühjened ja jälle paisud ja jälle tühjened.

Sinine tuli (erksinine nagu lõkke sisemuse tuli värvuselt, kõige kuumemas  osas) on igavene tuli. Põletan ära kõik võõrprogrammid, mis minu arengusse ei kuulu, teen seda oma kehaga ning lapsega ning kogu ruumiga kus viibin. Põletan ära manipulatsioonid jms.

Sünnitus algas 5 dets 4.52 kui ma tajusin, et nagu oleks terve öö kõht valutanud. Üritasin ikka veel edasi magada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Tekkisid juba konkreetsed hood, mida ei saa nimetada valuks, sõna tuhu on mulle vastumeelne sõna, seepärast ma seda ei kasutagi. Samas ei olnud ma üldse veendunud, et see võib sünnituse algus olla.

Läksin toaletti end veidi pesema ja katsusin alt, kas ulatan emakakaelani ja kas on midagi tunda. Ei olnud, sest emakakaelani ei ulatanud. Samas eritus roosat punakat lima ohtralt. 5 dets oli neljapäev ning seda lima eritus tegelikult juba esmaspäevast saati ning ka kuskil 5 ja 7 kuul korra. Seega ei teinud ma sest kindlalt järeldust, et tegemist ongi sünnitusega. Lisaks olid ka tavalised alakõhuvalud juba 7 kuust, seega võtsin asja rahulikult. Kuna magamine enam ei edenenud, mehel aga oli veel uni, siis käisin toas ringi ja kõigutasin vaagent. Mingi hetk sõin õuna. Mingi hetk hakkas väga külm. Kuigi raseduse ajal oli alatasa äärmiselt palav ja aken oli kogu aeg lahti, siis tundsin, et on külmavärinad ja nüüd tuleb riided selga ajada. Seda ka tegin. Isegi sokid tõmbasin jalga, mida pole kodus aastaid kandnud. Käin tavaliselt paljajalu.

Mees veel magas, aga kella 6 paiku olid ka temal silmad lahti. Siis läksid mul hood nii tugevaks, et see vajas juba mehe abi. Tegemist oli, nagu noorusest mäletan, tugevate menstruatsioonivaludega (ulmeliselt õudne), siis aitas ainult tugev surumine jalatalla keskele. Seda mees ka tegi. Hood olid küll 4, küll 10 min tagant. Tahtsin ka suurt palli voodisse, et sellelt üle visata, mida ka paaril korral jõudsin teha (aega jäi väheks). Hood olid maksimumi peal, millist valu tajusin teismelisena menstruatsiooni ajal. Mingi hetk mees küsis, et kas basseini ka nüüd? Ma mõtlesin, et oi, oi, kui nii vara basseini minna, kuidas selliste hoogudega küll lõpuni vastu peab?  Aga samas ütlesin, „hea küll“ ja ta hakkas vett basseini laskma. See oli kuskil 7.30 ajal.

Ronisin vette, paremaks ei läinud, leevendust ei olnud. Iga hoo ajal mees surus tugevalt ühe ja teise hoo ajal teise jalatalla keskele, vaheldumisi. See tegi asja talutavamaks, sest kui hoo algul ta seda tegema ei hakanud, oli asi veel hullem.  Teadsin, et pean jooma, kuigi alati janu polnudki. Aga kõrvetised olid suured ja surve pärakus ka. Katsusin, mis seal all toimub. Tundsin kõva asja ja midagi selle ümber pehmet ning see oli sõrme laiune. Kuna sünnitus oli kestnud ajaliselt lühidalt, eeldasin, et see võib olla emaka avanemine. Ütlesin mehele, et avatust on 1-2 cm. Ise mõtlesin, et sellised rängad hood, kuidas ma küll lõpuni nii vastu pean, ja nii 10 tundi veeeeel….  Hood tulid ja läksid, mees leevendas neid. Andis juua, jooksis, tõi ja toimetas. Ma ei tahtnud palju vett basseini, soovisin pool basseini lubatust täis, et oleks ainult alaosa vees. Mingi hetk hakkas hoodega tugev tung pressida, mis pressides leevendas see hoogude tugevust koos mehe jalale surumisega veelgi. Nii igakordselt.  Oksendasin natuke ka üks hetk. Ja häälitsesin valjult juba kuskil poole seitsmest saati iga hoo ajal. No valikut polnud.

Lõdvestasin end, ei tundnud end pinges. Samas ei saanud nagu aru ka, kas hoian end pinges või mitte, aga lõdvestada rohkem ei saanud, sellest järeldan, et mitte. Mingi hetk tundsin, et pea oli juba väga lähedal. Esimese hooga mõtlesin, et mis värk on, kas tuleb siis koos emakaga välja, nii intensiivne oli. Iga hooga tundsin suurt tungi pressida, nii oli lihtsam, kuigi keha osas oli see vale. Mõjub pärakule fataalselt, kükitamine on edaspidi raskendatud üle ühe minuti, ka aastaid hiljem. Kui järgmine kord peaks sünnitama, siis nii ei teeks, see on täiesti vale. Laps voolaku välja.

Siis puhkasin. Puhkeajal mees silitas selga. Muud massaaži ei soovinud, sest see ei leevendanud midagi, ainult segas. Jõin. Ja siis ühe hoo ja pressimisega oli pea väljas, oli kirbe valu ka kliitoris ja mujal lapse pea ümber ka. Tõusin kõrgemale põlvedele. Ütlesin mehele, et nüüd on vaja vett juurde panna, kohe läks panema. Ta oli väga rahulik.

Ja oli väike paus. Pikem. Olin end ette valmistanud. Seega teadsin, et kui pea väljas, siis väike paus ja kohe on laps ka väljas. Palju vett juurde ei jõudnudki voolata. Ütlesin nüüd uus hoog ja mees tuli edasi jalga suruma ja muus asendis ma olla ei saanud kui põlvedel püsti. Laps sündis ette, ise suunasin, sest tundus kõige mõistlikum. Väga turvaline oli sünnitada, teadsin, et kui laps põrkub basseini vastu, siis ei juhtu midagi, põhi on pehme ja seinad ka. Laps oli sinine ja paksult lootevõidega koos. Nabanöör oli üle parema õla. Laps sündis 5 dets kell 9.20. Mehel oli meeles sel hetkel kella vaadata. Sünnitus kestis kokku vaid 4,5 h.

Võtsin lapse sülle ja ta hakkas kohe häälitsema ja ringi vaatama. Mees tuli basseini ja aitas nööri õla ümbert ära võtta. Pakkusin vasakut rinda ja hoidsin teda süles ja tervitasin teda. Rääkisime mehega juttu. Ta oli üllatunud, et nii ruttu sündis, mina ka. Kiire sünd ses mõttes, et ma teadsin juba lõpus, enne kui pea välja tuli, et kohe varsti on läbi, aga mees seda ei teadnud ega näinud, et laps laskub ja pea oli väljas. Ma ei teadnud seda, et ta ei näinud.

Vaatasin küll sünnitusel, et mees on päris rahulik ja saatsin ta vett juurde laskma basseini, et oleks sügavam vesi. Ise hingeldasin sel perioodil häälekalt pinnapealselt nagu lõpus sain. Selle järgi arvasin ka, et mees tunneb selle etapi ära. Aga nii see ei olnud. Pärast ta tunnistas mulle, et kui ta oleks teadnud, et pea väljas on, siis poleks ta võib olla nii rahulik olnud :-) Päris hea, mulle igatahes sobis see rahulikus väga. Mehe töö mind abistades oli suurepärane. Kõiki mu vajadusi arvestav.

Istusime seal. Öeldakse, et kui laps ära sünnib, siis naine tunneb eufooriat. Ma küll ei tundnud. Lihtsalt oli normaalne ja rahulik olla. Ei midagi erilist. Lihtsalt tunne nagu elu loomulik kulg. Kõik eeltöö oli tehtud. Vaim oli valmis ja kõik kulges loomulikult.

Siis läks veidi jahedaks, võis olla ajaliselt kuskil 30 min hiljem. Mõtlesin, et proovin asendit vahetada, ehk hakkab ka platsenta sündima. Ei hakanud. Hakkasin ohtralt vett jooma, et pissihäda tuleks ja stimuleeriks platsenta sündimist põie tühjendamisega. Mõtlesin, et proovin pissida, aga häda polnud. Mees pani mulle vetsupotile katte valmis, aga häda siiski polnud. Jahe oli. Mees kuivatas mu vannitoas ära ja tahtsin sooja teki alla minna. Imetasin last ja ka vahepeal olid emaka kokkutõmbed nagu sünnitusvalud enne. Oli päris ränk.  Ma tahtsin soojas olla ja püsti enam ei tahtnud tulla. Siis tuli üks suurem hoog ning tung pressida. Olin pikali, see möödus. Varsti tuli järgmine ja sundisin end põlvedele ning sünnitasin platsenta klaaskaussi. Seda kuskil 2 h hiljem. Polnud varem platsentat oma silmaga näinud. See oli väiksem kui ma arvasin, hapra struktuuriga ja veresooneline. Soe. Kuna ei plaaninud nabanööri läbi lõigata, sest sealt liiguvad veel antikehad lapsesse kuni kuivamiseni, siis sai platsenta puhastatud vannitoa kraanikausis ehk kallasin üleliigse kausist ära ja lasin veega üle. Panin kaussi ettevatlikult tagasi. Platsenta on väga õrna struktuuriga. Enne sünnitust arvasin, et ei julge seda puudutada, aga ei olnud midagi hullu. Väärt kraam. Kui laps sündis, siis ma ei täheldanud, et nabanöör oleks üldse tuksunud. Ta oli lihtsalt nagu mingi paeluss.

Sünnitusel jõudsin juua vett ja pool tassi vaarikavarre teed. Muuks polnud isu ja muu oli vastumeelne. Nt mees tegi selleri-õuna-pirni värske press mahla, aga juua ei saanud. Keha ei soovinud.

Läksin koos voodisse tagasi, laps oli kausi platsentaga kõrval, olime soojas. Kausiga on küll üsna keerukas opereerida ja see on 2 inimese töö. Meil igatahes oli kõik olemas. Plaanis oli nabanööri koos platsentaga hoida paar päeva. Tegelikkuses aga kuivas nabanöör ära veidi alla 24 h, kuskil 21 h oli keskelt kuiv ja lõikasin kääridega läbi. Pärast kuivas veel ära ja lõikasin veel lühemaks ja jäi kuskil 4 cm jupp. Mitte mingit ebameeldivat lõhna sellega ei kaasnenud, ei roiskumist jms. Kõik oli korras.

 

Rääkisime sünnituse muljetest kuskil 3 päeva. See oli põhjapanev meile mõlemale.

Selline kogemus andis väga tugeva sideme lapsega ja mehega.

 Peale sünnitust täheldasin osalist paistetust paremal pool. Oli ka pisike haavad lahklihal ning paremal pool häbememoka sees, kuskil 3 cm. Paistetus tõmbas teiseks päevaks juba alla. Omal jalal kõndida sai kohe, taastumine toimus järk-järgult. Istuda on juba hea 10 päeval. Esimene kaka tuli mul teisel päeval. Olin veidi ehmunud, aga komplikatsioone ei kaasnenud.

Hakkasin koheselt tegema tugevdamise harjutusi sünnitamise piirkonnale.

Panin ka saialille salvi peale teisel-neljandal päeval, aga ilma salvita paraneb kiiremini.

Sünnitõendi saamine oli problemaatiline. Perearst tahtis koduvisiiti teha, meie mehega ei tahtnud. Olime ühel nõul, et see pole oluline kui palju kaalub ja kui pikk on, lapsel ka täiesti savi. Sünnitusmaja ka sünnitõendit ei väljastanud, sest keeldusin vaginaalsest ülevaatusest.  Selline surkimine on paranemist peatav ja tekitab infektsioone. Lisaks on äärmiselt ebameeldiv ning lõhub privaatsust. Kohtusse ka minna ei soovinud, puudus teave, kes sinna minema peab ja kuidas see üldse käib.  Seega kuu aega hiljem pidime ikka minema mõõtma-kaaluma, mage, aga oli perearsti ultimaatum. Kuna soovisime asja juba mööda saada, ei hakanud vägikaigast vedama. Vähemalt sai selle sünnitõendiga korda, sest teised perearstid ei väljasta seda üldse (ainult osad teadlikumad väljastavad).

Nabaväät.

Nabaväät eritas irdudes spetsiifilist lõhna ning koevedelikke. Ei olnud mingit mäda ega põletikku. Spetsiifilist puhastust ei teinud. Puhastasin ainult veega. Ühe korra veidi kolloidhõbedaga vatitikuga, aga sel pole mingit mõtet. Ei olnud vaja. Lapse organism ise tegutseb selle väädiga. Väädi irdumiseks on vaja õhku.
Mõnes korrad pissis laps ka oma väädi peale.

Irdus kuuenda päeva ööseks. Istutasin selle ühe ronitaime lillepotti. See oli meldiv sündmus kogu perele. Irdumine ja istutamine. Väga lähendav. 

Imetamisest.

Kolmandal päeval tekib piimapais ja rinnad tahavad sooja. Masseerimine küll mugav tegevus pole, sest on valus. Geniaalne leiutis on 1 liitrine soojaveekott, mille saab rinna käepoolsele küljele asetada. Paneb piima voolama ja pais väljub sujuvalt ja mugavalt. Soojaveekoti saab asetada räti vahele. Pärast kui jahtub, saab otse peale panna.

Piima 3 ja 4 päeval pea 48 h imetamisrallit ei tekkinud. Tekkis alles 6 päeval pooleks päevaks ja jäi jälle vähemaks.

Kuna rinnapiima tuli puudu ja nibud olid väga valusad, siis andsin lisatoitu (kitsetoorpiima) kuskil 20 päeva mõnel korral päevas. Pärast seda oli piima tootmisega korras. Lisarünnakuid oli palju (neid, mida silmaga ei näe ja käega katsuda ei saa). Piimapulbri segu küll ei andnud, see on isegi ökopoest ostes mürgiste koostisosadega.

Pissimine.

Imelik oli lapsele riideid selga panna või isegi mähet. See tundus meeldiv valik, et poiss on paljas nagu ema-isagi. Nahk-nahk kontakt on väga oluline. Siis juhuslikult hakkasime taipama, millal pissi ja/või kaka tuleb (enam-vähem, mõnikord parem, mõnikord halvem taipamine).

Aluskatted koos rättidega on all, seega kõik kenasti puhas. Seega iga rahulolematuse puhul on äärmiselt vale pakkuda rinda, sest enamus kordadel oli tavaliselt pisibeebil hoopis pissihäda. Lapsest on parem aru saada, kontakt on tugevam.

Ja kui vastsündinu (kuskil kuni 3 kuuni) pöördub pilguga otse silma või hakkab „juttu ajama“, siis on raudpolt, pissi või kaka häda.

Kodus olles panin mõned päevad mähkme alla, kui liiga suur väsimus oli.

Nüüd, olles peale sünnitust veel asja edasi uurinud, olen avastanud väga hea endise ämmaemanda inglise keelse lehekülje, kus asuvad ka audiofailid tasuta kuulamiseks: http://www.indiebirth.com/category/taking-back-birth/,

kus kõik need loomuliku sünnitamise teemad lahti seletab ja aitab naisel endal selgusele jõuda.

Kui keegi soovib mulle kirjutada, siis saab seda teha aadressil anniki.mustonen@gmail.com

Tagasi avalehele